“The mountains are calling and I must go.” ― John Muir

Kuidas pääseda igapäevaelu rutiinist, kui oled veetnud kõige lõbusamad päevad ühes vanas mõisas ja need päevad on läbi? Ja sa sõidad koju. Ja sa ei taha koju sõita, sest sa unistad juba uutest kohtadest, uutest võimalustest, kuidas ellu viia peas keerlevaid (või õigemini enam pähe mittemahtuvaid) ideid? Tavaliselt sa ei pääsegi. Aga mõnikord küll.

Seekordse olukorra päästis tõsiasi, et meil oli juba pikemat aega tagasi pandud paika üks reis. Kohta, millest olin nii kaua unistanud. Mis on põhjamaine, jahe, udune. Ja müstiline. Ning mägine, ilma selleta ei saa! Õigesti arvate, see koht on Norra!

Kuna ma ei pea reisiblogi (ja seda õigustatult; ma ei oska kirjeldada kirjeldamatut), jääb siinkohal pikem jutt kohalikust elust-olust ja kõigest muust ära. Räägin lähemalt hoopis sellest, kui võrratu oli Norras pildistada! Kahjuks ei olnud võimalust seda väga tihti teha. Esiteks, mul oli küll reisikaaslase näol kena modell olemas ja paar kleiti igaksjuhuks kaasas, aga ma ei uskunud kuni esimese sihtpunktini jõudes, et selles riigis võib NII jahe olla! Oleksin pidanud hoopis kasukad kaasa võtma! Teiseks suureks takistuseks oli aeg. Olime Norra tulnud matkama ja loodust nautima, meie reisikava oli kindlalt ja tihedalt paigas, seega minu isiklikud fotosessioonid täiesti kõrvaline ja mitte nii tähtis teema.

Õnneks, ÕNNEKS, peatusime Lovatneti järve ääres paar päeva. Nii tekkis ideaalne võimalus pildistamiseks. Ja koht ise! No ei ole sõnu. Vaadake fotosid. Või kui minu fotod ei rahulda teie uudishimu, trükkige Google otsingusse Lovatneti järv. Meie majakese aknast võis näha nii ilusat vaadet, et paratamatult tekkis tunne, nagu oleks keegi sulle plakati silme ette asetanud. Eestlasena pole ma ju aukartustäratavate vaadetega harjunud.

Niisiis jalutasime ühel hommikul Siiriga järve äärde. Udu oli nagu tellitud. Tähendab, seal on vist igal hommikul udu väljas. Sinu asi on lihtsalt kohale tulla. Mäed, hõljuv uduloor nende vahel ja kõike seda lahkelt peegeldav järvevesi juba ootavad. Ning selged rohekad-sinakad toonid annavad kogu ümbrusele müstilise varjundi. Ma tõesti ei kurda oma kodumaa looduse üle, aga... jube raske on sellisel hetkel mitte kadedust tunda.

Seekord ei teinud ma fotograafina muud, kui vajutasin lihtsalt nupule. Ümbrus oli võrratult kaunis ja Siiri modellina igas mõttes inspireeriv. Või oli loodus inspireeriv ja Siiri võrratult kaunis? Igal juhul klappisid mõlemad ideaalselt kokku ja minu poolt jäi ajude ragistamine ära. Ning graatsilised poosid võeti sellise väledusega sisse, et mul tekkis küsimus, kas Siiri mitte salaja kuskil tantsimas ei käi.

Nüüd, kõigele tagasi vaadates, unistan nagu lootusetult armunu, et ehk ühel päeval jalutan jälle nende mägede vahel.