“Parting is such sweet sorrow that I shall say goodnight till it be morrow.” ― William Shakespeare

Õhtu lähenes mühinal, varjud meie ümber tumenesid. Akna taha laskus pimedus. Need fotod olid viimased, mida mul õnnestus teha. Seekordsel retkel. Ärge arvake, et ma sinna tagasi ei lähe! Tuleb ära oodata uus suvi, uued soojad. Sest sellist kohta pole talvel võimalik kütta. Võimsad ahjud ja kaminad, mis silmale endiselt ilusad vaadata, kahjuks töövõimelised pole. Ja mina omaltpoolt tundsin, et kui väljas on 30 kraadi palavust, on kõige õigem koht tegutsemiseks majas, mis kangekaelselt end jahedana hoiab.

Siin näeme looritatud-leeritatud Triinusid.

Sellel pildil on end ilmutanud ka fotograaf ise!

Olin kolm päeva järjest kaameraga tulistanud. Nüüd tundsin, et on aeg lõpetada. On aeg fotokas nurka visata ja jalad seinale heita. Või siiski mitte. Sest Iinu otsustas, et ta kasutab õhtutundide pimedust ära. Ja tõepoolest, mõne aja pärast eksles hämaras mõisasaalis valges riietuses naine. Saali teises nurgas sihtis teda tume kaamera. Pikk säri ja ühest ekslevast hingest sai kaks.

Selle õhtuga lõppes meie retk. Mitte küll otseselt, sest järgmine päev tuli maja korda saada (see tähendas koristamist!) ja koju sõita, kuid sisuliselt küll. Neljapäeva õhtust kuni laupäeva ööni oli aeg armutult lennanud. Võibolla just sellepärast, et meil oli nii vahva ja lõbus! Aga ma kinnitan endale lohutuseks, et see on alles algus!