“I became insane, with long intervals of horrible sanity.” ― Edgar Allan Poe

Pane vanglat meenutavasse ruumi kinni kaks head sõbrannat ja üks aina absurdsemaid piire kompav poolhull fotograaf, kes on enda jaoks avastamas botaanikamaailma võlusid. Milliseid vaatepilte naudiksid? Ilmselt midagi sellist, mida järgnevalt näed. Ja ära võta seda tõsiselt! Meie nautisime oma viimast mõisaõhtut küll täiel rinnal.

Siinkohal ilmutab end ka asjalik Priit Kallaste, kelle ülesanne oli meie tegemisi jäädvustada. Seega on lootust näha ühte põnevat videot (vähemalt meie endi jaoks).

Ahjaa, see vist on (oli) Priidu ukulele. Mis teha, kunst nõuab ohvreid!

Tantsisklesime tükk aega keset valgust, varje ja potitaimi. Triinud olid kolmandaks päevaks nagu kalad vees, aina vabamalt võtmas poose, aina agaramalt väljendamas emotsioone. Mina olin ka harjunud põlvitama või külitama. Ja ma ei hakka rääkima kontide raginast, mis tõustes valla pääsesid.

Olin selleks ajaks õppinud vastu hakkama endas varem välja kujunenud stiilidele. Miks mitte teha natuke teistmoodi? Unustada konventsionaalne, hüpata pea ees tundmatutesse vetesse, mängides kõigega, millega mängida annab. Kuid siiski oli seda kõike peaaegu lihtne teha tänu inimestele, kes mind ümbritsesid!