Green room at the bottom of the lake

Kolmandaks päevaks oli meid Padures juba viis. Lood võisid jätkuda. Mida julgemalt, seda parem ja uhkem. Kolisime oma mõtetega tuppa, mis jääb kohe saali kõrvale. See oli tonaalsuse poolest kõige ilusam ruum (rohekas) kuid asupaiga tõttu enamus ajast pime. Meil polnud sellest aga lugu. Mõisahärra poolt kasutusse antud prožektor pandi jälle tööle. Ja mahapudenev värv seintel oli nüüd osavõtlikult näha.

Et fotod piisavalt kihilised ja omapärased tuleksid, kasutan erinevaid võtteid. Ja assistente. Ja kui viimaseid pole kuskilt saada, siis peavad modellid sama töö ära tegema. Allpool näemegi tööhoos Pisit ja Carelit. Ja lauanurka, mis meie söömiskultuuri kõige halvema nurga alt tutvustab. 

Rääkides fotode ideedest lähemalt, pean veelkord meelde tuletama, et me viibisime ju vanas mõisas! Ja seal olemine paneb inspiratsiooni liikuma hoopis omapärasemas suunas. Kui sinu käsutuses on ajast puretud hämarad ruumid, tuleb seda igas mõttes ära kasutada. Ja võibolla isegi vinti juurde keerata. 

Muide, üks minu modellidest on ise ka fotograaf (https://triinfoto.com/2017/06/29/fotoretk-kuldigasse/). Tema lehelt võib samuti leida Padure mõisas tehtud fotosid. Meesmodell-assistendi elukutse pole hetkel tähtis. 

Kui olime rohelisest toast kõik vajaliku välja pigistanud, lendas tehnika mõneks ajaks nurka. Kõht oli tühi ja mõtteid tuli koguda. Seda enam, et äreminek oli juba järgmisel päeval. Lõputu kuhi juba pildistatud fotosid tekitasid tunde, et peab veel ja veel jätkama, niikaua kui võimalik. Niikaua, kuniks inspiratsiooni jätkub. Ja teadmine, et Pärnus ei ole sellist lahedat mõisa, mida saaks paariks päevaks endale rentida, andis mõttelennule veel viimase hoogustava lihvi.