“Closed in a room, my imagination becomes the universe, and the rest of the world is missing out.” ― Criss Jami

Padure mõisa saabusin koos paljutõotava märkmikuga. Kõik ideed, mida tahtsin teostada, olin üles kirjutanud või joonistanud. Ühtegi neist ei teostatud. Ja see on üks asi, mis mind siiamaani rõõmustab. Seekord otsustas koht ise, mida me teeme. Ja kui teeme, siis ilma piirideta! 

Pisi (Triin Vunk) oli kaasa võtnud hunniku parukaid. Blonde, brünette jne. Mina omaltpoolt kostüüme ja hilpe. Mida sellise komboga peale hakata? Tõenäoliselt mitte midagi tõsiseltvõetavat. Kui juba esimene õhtu oli möödunud kileda naeru (ning vahel ka laulu) saatel, ilma, et me oleks endid liiga tõsiselt võtnud, pidid järgnevad päevad just samasugused tulema. Või isegi paremad!

Valisime palaval reedel üheks oma ohvriks roosaka tooniga saali. See oli piisavalt avar ning lai, et kaks ülemeelikut naisterahvast ära mahutada. Saalis oli ka punane vaip. Väga hea, sest maas püherdamist on meie sessioonidel alati ette tulnud.

Olin enne reisi ema abiga ka paar kleiti õmmelnud. Okei, õmblemisega tegeles põhiliselt tema. Mina olin see, kes ideed välja käis (kostüümidest põhjalikumalt räägin mõnes järgnevas postituses, kuna mul on plaanis nendega tõsisemalt tegelema hakata). Punane, kimonot meenutav kleit sobis nagu valatult kokku roosa saali ja punase vaibaga. Võibolla isegi liiga hästi, sest Pisi oma kleidis ja maas pikali olles kippus ära kaduma nagu sõjaväelane lehtede vahel. Heaks kontrastiks oli Iinu (Triin Käärid) valges hõlstis.

No näete! Maas püherdamist kui palju. Aga jätame nüüd Pisi siia aelema ja liigume oma jutuga edasi. Järgnevaid ja süngemaid fotosid poleks sündinud, kui mõisaomanik oma lahkel loal poleks lubanud kasutada ühte saalis olevat prožektorit. Suhtusin esialgu tema pakkumisse skeptiliselt. Nüüd olen aga piiritult tänulik. Kasutasime valgusallikat pea iga päev. Ja just sellises vanas hoones andis see oma tugeva valgusjoaga õiget kontrasti ja lõi dramaatilised vaated.

Varjud seintel ja kumerad laed!

Ning kõigele lisaks oli meie kasutada ka närtsinud taimestik. Ja mida olekski minusugune peale hakanud värske, ilusa flooraga? Kulunud seintega saali sobis just see alloleval pildil nähtav pott taimedega (ma tõesti ei oska öelda, mis sordiga on tegu, aga see pole tähtis).

Meie roosa saali sessioon aitas mul mõista, kui äge on ära kasutada kohalikku toodangut. Suvaline prožektor, närtsinud kõrred ja kõrged laed! Ning loomulikult vanas mõisas tekkinud meeleolu, mis paratamatult viis mõtted tontlikele radadele.